Tegevusvaldkonnad
Meeskond
Uudised
Kontakt
Uudised ja teated
05. 11. 15
01.10.2015 jõustusid võlaõigusseaduse muudatused, millega piiratakse ettevõtja õigust nõuda tarbijalt võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamist.
Kui tarbija rikub ettevõtjaga sõlmitud lepingut ning ettevõtja rakendab enne kohtusse pöördumist jõupingutusi võla sissenõudmiseks, kaasnevad ettevõtjale võla sissenõudmisega seoses reeglina täiendavad kulud (nt meeldetuletuskirjade saatmine, tarbijale helistamine, inkassoteenuse või õigusabi kasutamine jms). Enne 01.10.2015 ei näinud seadus ette otsest ülempiiri, millises ulatuses võis ettevõtja nõuda tarbijalt võla sissenõudmisega kaasnenud kulude hüvitamist. Kohtueelsete kulude ulatuse põhjendatuse üle pidi vaidluse korral seega igal üksikjuhul otsustama kohus.
Alates 01.10.2015 näeb seadus aga ette konkreetsed ülempiirid. Nii võib lepingu kehtivuse ajal nõuda tarbijalt iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest hüvitist kuni 5 eurot ja seda eeldusel, et enne on tarbijale saadetud vähemalt üks tasuta meeldetuletus.
Pärast lepingu lõppemist (nt ülesütlemise tõttu) võib ettevõtja nõuda tarbijalt sissenõudmiskulude hüvitamist maksimaalselt summas 30-50 eurot. Ülempiir sõltub võlausaldaja nõude suurusest: nt kuni 500-eurose nõude puhul on piirmäär 30 eurot, üle 1000-eurose nõude puhul 50 eurot. Seejuures näeb seadus lisaks sissenõudmiskulude kogusummale ette konkreetsed piirmäärad ka iga üksiku nõudekirja kohta. Sellekohane detailne regulatsioon sisaldub võlaõigusseaduse §-s 1132.
Oluline on tähele panna, et seadusega sätestatud sissenõudmiskulude piirmäärad on üksnes ülempiiriks ning summalise piiri kehtestamine ei tähenda seda, et tarbijalt saabki alati sellises summas hüvitist nõuda. Ettevõtja peab vaidluse korral kohtus oma tegelikke kulusid tõendama. Kui tegelikud kulud on ülempiirist väiksemad, on ka tarbijalt välja mõistetav hüvitis ülempiirist väiksem.
Uus regulatsioon näeb küll erandina ette võimaluse nõuda tarbijalt ka sissenõudmiskulude ülempiiri ületava kahju hüvitamist, seda aga üksnes erandlikel asjaoludel, kui sissenõudmistoimingud on olnud erakordselt keerukad. Vastuse küsimusele, milliseid asjaolusid saab pidada erandlikeks, peab anda kujunev kohtupraktika. Seaduse seletuskirjas on siinkohal selgitusena märgitud, et üksnes asjaolu, et võlgnik ei tasu võlgnetavat summat kohe ja nõue on seejärel loovutatud inkassoettevõtjale, ei kujuta endast erakorralist asjaolu, mis õigustaks ülempiiri ületava kahju hüvitamist. Seletuskirja järgi peab tegemist olema tõesti iseäranis keerulise olukorraga.
Seega tuleb ettevõtjal edaspidi arvestada, et kohtueelselt kantud sissenõudmiskulude hüvitise nõudmine on seaduse tasandil piiratud ning tarbijalt seadusega ettenähtud ülempiiri ületava kahju nõudmiseks peab ettevõtja suutma tõendada erandlike asjaolude esinemise.